JA TEGI UKSE LAHTI
Isikuelamused lastepärimuses
Mare Kõiva
Ma usun, et olemas on päkapikud,
jõuluvanad, vargad ja kurjad inimesed

6. kl. tüdruk Narvast
Vaatlusalused koolilaste jutud on kirja pandud või jutustatud palve peale meenutada midagi ebatavalist, mis on juhtunud laste eneste või nende tuttavatega. Hirmujutte ning ülestähendusi tavatute juhtumite kohta saabus rahvaluulearhiivi mitmeid tuhandeid. Võrdluseks kasutan 1988. aastal Tartu 5. Keskkooli õpilastelt lindistatud jutte ning muude kooliküsitluste ajal saadud andmeid.

Kirjutajate-jutustajate vanus ulatub algklassidest abituriendieani - niisiis on tegemist omavahel raskesti kõrvutatavate materjalidega. Nooremate fantaasia, fabuleerimisvalmidus ning emotsionaalne vastuvõtlikkus kombineerub labiilse suulise ja kirjaliku eneseväljendusega. Teismelised esindavad paremal juhul väljakujunenud jutustajatüüpi oma kindla esituslaadi ja juttudega.

Enne lähemat tutvumist koolilaste juttudega oli mul eksitavaid kujutlusi sellest, milliseid jutte räägitakse ja mäletatakse. Eeldasin, et vanematelt kuuldud folkloorsete süeede osatähtsus on tagasihoidlik, sest välitööde kogemus ja rahvaluulearhiivi laekuvad saadetised osutavad traditsioonilise jutupärimuse kiirele taandumisele. Üksnes varem rikast suulist traditsiooni kandnud aladel jutustatakse kauplusautot oodates või suguseltsi kogunemistel ning sünnipäevadel olmelugude kõrval rahvajutte. Enamik traditsioonilistest uskumusolenditest ja kalendripühadest on unustuses ja tunduvad sama arhailised nagu vannasader ning käsikivi, millel puudub linnakorteris otstarve ja koht. Suuresti on muutunud ka omavahelise kommunikatsiooni võimalused. Kollektiivseid töid, samuti tuttavate või (küla)elanike iganädalasi kogunemisi, mille lahutamatu osa oli jutuvestmine, on vähe. Fabuleerimislustist ajendatud luiskamine on taandumas. Tundub, et ei küla ega linna mikrokogukondades ole piisavalt eredaid isikuid, kellest räägitaks laiemalt tuntud pajatusi. Jutustamissituatsioonide ahenemine piirab väiksema kollektiivi pärimuse levimist. Eeldasin niisiis, et koolipärimus sisaldab eeskätt moodsaid naljandeid, mõningaid argiuskumusi ning otseselt inimese saatusega seotud endelugusid. Saatuse- ja surmaküsimused peaksid olema huvidominantideks, mis aitavad isikukohastel juttudel säilida ja erinevate põlvkondade vahel levida. Isikuelamustel peaks moodsas ühiskonnas olema oma nišš, sest üleloomulikke elamusi ja nende suulisi realisatsioone aktsepteerib osa tänapäevaseid pärimusekandjaid ning soosib massimeedia.


PÄRIMUSJUTUD JA IMPROVISATSIOONID

Igal inimesel pole naljasoont ja paljudel puudub anekdoodimälu või nende jutustamise oskus. Tunnustatud anekdoodivestjaid on usutavasti sama vähe kui neid, kes on ise üleloomuliku kogemuse osaliseks saanud või kummitusega kohtunud. Edasirääkijaid ja muidu vusserdajaid on aga arvukalt.

Kui liigitada muistendi tunnustega lugusid harjumuspäraselt kohamuistenditeks, ajaloolisteks, legendilisteks (s.o. kristlike pühakute, Jeesuse ja Maarjaga seotud pärimus) ning usundilisteks, hakkab domineerima viimane juttude liik. Kohamuistendeid tunnevad õpilasealised informandid vähem ning see on sagedamini teisene raamatulugemus (Mu ema laenutab raamatukogust palju, siis ta jutustab meile ka, Olen seda lugenud) või ekskursioonijuhtidelt jt. kuuldu. Linnalaps näib kohamuistendeid maal külas olles meelde jätvat. Ajaloolised ja legendilised muistendid on taandunud. Vaid üksikud on vanematelt kuulnud jutte kiriku ajal töötamise keelust ja karistusest, mis sellele järgneb, pärimusjutte Jeesusest või Maarjast. Vähe leidub õpilasfolklooris üleskirjutusi imepärastest nägemustest ja need on siis rangelt isiklikud jutud, memoraadid. Näiteks nägi ühe lapse isa, 16-aastane Peipsi ranna poiss koos sõbraga järve kohal Jumalaema. Operatsiooniootel haige saab Jumalalt(?) /Jeesuselt(?) unes sõnumi, et ta terveneb, lootusetult eksinud naise juhatab valguskiir “Meie Isa” palve lugemise järel metsast välja. Mitmetitõlgendatavad on mõned imepärase tervenemise jutud: haigele poisile tuleb tänaval vastu mees, kes ütleb möödudes, et ta saab aasta pärast terveks. Poiss tervenebki. Ütleja isik jääb varju ning jutustaja rõhutab tema ülemeelelisust. Memoraatne aines kaasa arvatud, on teistegi sarnaste lugude vahel tihedamaid sisulisi ühtelangevusi paranormaalsetest nähtustest kõnelevate lugudega: põlenud maja ahervaremest tehtud pildil on nähtav tundmatu inimene/seninägematu olend/kujud; peale rasket haigust/kliinilisest surmast ellupöördumist omandab naine selgeltnägija-imearsti võimed; enne rasket haigust/surma kohatakse inimest üheaegselt mitmes paigas; väike sinine avarii teinud auto kummitab; kohvikus kohatakse ammusurnud armsamat, kes ajab plekid oma kleidile jms. Viimati loetletud lood on muistendilikult (või linnajutulikult) täpsed aja, koha ja isikute suhtes: lähim minevik või peaaegu sama nädal, ent paik/linn ja kogeja isik jääb üsna ebakonkreetseks. Piirid muistendi, paranormaalsete nähtuste kirjelduste ning linnamuistendi, kõmu ja kuulujutu vahel on üsna hägusad. Ka pajatuse aines voolab senisest vabamalt muistendivormi. Näiteks arstimisjutud (enamasti patsiendipoolsed narratiivid) on nii täiskasvanute kui laste pärimuses üsna levinud ning on vormilt ja sisult kaunis segunenud muistenditega. Sellised lood on tihti mõjustatud meedialoorist, mõne sotsiaalse rühmituse või usuliikumise seisukohtadest.

Õpilasfolkloorile on tunnuslik omaloominguliste, improvisatsiooniliste juttude rohkus. Nende osakaal koolipärimuse erinevates alaliikides varieerub, kuid nad ei puudu kunagi. Tõsiseltvõetavate lugude dominanttunnuseks on sageli reaalsed hirmuelamused, ehmatused ja afektiivne seisund, mida selgesti väljendatakse räägitava loo keskel või lisatakse nö. kommentaarina jutu lõppu. Suulisel esitamisel ning isegi intervjueerimisel arutlevad õpilased toimunu tõepärasuse ja muude kvaliteetide üle ning sõeluvad ka tõlgendamisvõimalusi rohkem ja põhjalikumalt. Kirjutatud juttude puhul seda osa loost kärbitakse, ent ta on tihti siiski lisatud.

Vaba improviseerimine kindlas jutuliigis on õpilastele suhteliselt hõlbus, sest ühtpidi tuntakse hästi alalist rühmitust, kellele esitus suunatakse, ja teistpidi on koolimaja, matkaseltskonnad, kogunemised ja laagrid ideaalsed pärimuse aktiivseks käibimiseks. Alati on piisavalt mikroühendusi, kellega suheldakse või ühiselt midagi ette võetakse. Veelgi enam - oma staatust on võimalik hoida või saavutada hea folkloorikandjana: anekdoodivestja, naljahamba, kildudepanija, esimängija või kellena iganes. Tänu koolirutiinile ollakse parimas jutustamisvormis – õpilastel tuleb end ootamatutest olukordadest välja rääkida –, suuline kommunikatsioon on tihe, selle erinevad stiilid ja tasemed selgepiirilised ning kõigile tuttavad. Kolmandaks käibib põhiosa pärimusest elavalt, repertuaari tuntakse küllalt hästi, jutte ollakse kuulnud elavas esituses ja neid ise edasi rääkinud.

Uute lugude loomine on hõlbus, sest tuntakse traditsiooni sisemist loogikat ja nõudeid. Tihti kasutatakse valmisdetaile. Ühes kirjatöös osutasin sellele, et 8-10-aastased poisid ja tüdrukud loovad uusi hirmujutte väga pärimuselähedaselt (Kõiva 1995: 400). Neid võib võtta peaaegu traditsiooni pähe. Ehkki lood on ainukordsed ja neid ei pruugi enam kunagi samasugusena esitada, ei torka nad teiste hulgast ka eriliselt silma. Tõlgendus- ja vastuvõtutõrge puudub, toimib J. Lotmani paljuviidatud omakultuuri muster ja lõhn.

Õudusjuttude puhul sunnib improviseerima vanade jututüüpide tuntus ja ammendumine. Improviseeritud juttudegagi on võimalik tähelepanu pälvida, ennast väiksema grupi piires erakordselt julge, asjatundliku või kogenenuna maksma panna. Käivitajaks võib olla ka sündmatutest asjadest kõnelemise tarvidus. Meenutan siinkohal Enn Lillemetsalt kuuldud mälestusjuttu Tartu 8. Keskkooli tüdrukust, kes rääkis kaaslastele hirmsaid lugusid rohelisest mehest, kes ilmunud enamasti mõne rumala sõna nimetamise peale.

Märksa traditsioonikaugemad on kesk- ja vanema astme improvisatsioonid. Hulgaliselt lisatakse detaile nähtud filmidest ning loetud raamatutest. Rikutud on rahvajutukanoonika, s.t. esitatakse detailseid tegelaste ilmete ning välimuse kirjeldusi, vägivallategude ja laipade pikemaid naturalistlikke vaatlusi, mõnikord on jutus rohkesti kahekõnet. Hirmu- ja õudusejutte suunatakse vahel kirjutama kohustuslike koolikirjanditena. Need on tellimustööd, kuid neil lugudel on ka oma kuulajaskond ning neid jutustatakse omavahelistes seltskondades.

Psühholoogiliselt on hirmujuttude väljamõtlemine üks osa inimese peaaegu vältimatust vajadusest tajuda ja välja kutsuda hirmu. Algklassides aitavad sedasorti lood ja nende üle arutlemine korrapärastada fantaasia ja tõepära hägusaid piire. Hirmud kapi- ja voodialuste ning pimeduses liikuvate tontlike olevuste ees on sama eredad kui mõrtsuka või pätistunud joodiku kartus. Teismelisena on kohtumine tundmatute ülemeeleliste jõududega põnev ja igatsusväärne. Lõtv on piir sõnalise ja tegeliku reaalsuse vahel. Kujutlusvõime täidab edukalt tühikud, mistõttu tõsiseks hirmutamiseks on tarvis vaid kaaslase ühte ütlust või kinnitust. Mängust eluks ajaks mällusööbiva hirmuelamuseni on väike vahemaa, sealt edasi situatiivse jutuni, mida olukorrale kohandatakse, on tee veel lühem. Ühte Irje Karjuse salvestatud juhtumit julgen pidada omalaadseks hirmujuttude tekke tüüpmudeliks. Nimelt sisendab tüdruk oma kaaslasele, et kosmiline peletis tuleb neid püüdma. Sugestiivsest hirmuolukorrast pääsemiseks teeb ta ettepaneku kommid suust maha sülitada, et meelitada hirmutist nendega tegelema (Karjus 1995: 28). Paljud improvisatsioonid oma fantaasiaküllasuses on kordumatud, jutustaja kohandab neid kindlale situatsioonile ja unustab nad kiiresti. Koolipärimuse korjandus osutab, et paremaid improvisatsioone võivad kuulajad omakorda edasi rääkida. Tihti lisatakse siis jutustaja nimi juurde – see on autoriseeritud, temaga kokkukuuluv lugu.

Improvisatsioonide ja memoraatide piirialale kuulub ka laste ufoloor. Mitmel puhul seostatakse tulnukatega juhtumeid, mida sajandi esimesel poolel tõlgendati kodukäija, kummituste, painaja, varavedaja vms. üleloomuliku olendi ilmumisega. Mõnikord esitatakse mitu tõlgendamisvõimalust. Nii kahtleb tüdruk, kas maja kohal nähtu oli sureva vanaema lahkuv hing või ufo. Kui keegi lastest või täisealistest on tulnukaga kohtunud või näinud lendavat taldrikut, tõlgendatakse teisigi umbes samal ajal nähtud sündmusi samas võtmes. Juhtumite arvukust mõjutab oluliselt ajakirjanduse tähelepanu. Ühe kogemuse tutvustamine näib (eriti laste seas) põhjustavat hulgaliselt analoogilisi läbielamisi ja narratiive.

Retrospektiivsetes seletusjuttudes pole erinevate kogejate poolt pakutav sündmuste ajaline kokkulangevus esmaoluline: päevad, kellaajad, kohad ja isikud vahelduvad ufolooris nagu muus pärimuses. Ufojutud on selles suhtes sarnased veel unenägude, ennustuste täitumisest kõnelevate memoraatide ning paranormaalsete nähtuste kirjeldustega.

Laste ufoloori tüüpilisemad teemad on kirjeldused tulnukatega kohtumisest, mitmesugustest atmosfäärinähtustest, mida identifitseeritakse lendavateks taldrikuteks. Ufod jälgivad lapsi, röövivad neid, katsetavad nendega, joonistavad ihule märke, kingivad neile tervise jne. Jutu ja reaalsuse vaheline piir on jällegi lõtv: jooniseid ja märke näidatakse juhtunu tõepärasuse kinnitamiseks teistelegi. Väidetavalt on selliseid märke näinud või viitavad neile ka edasijutustajad. Viimatinimetatud juttudelegi on tunnuslik nö. afektiivsus ja hirmuelamused.

Ufod inspireerivad ka (hirmu)mänge: lasteseltskond usub nägevat tulnukat, hirmunult põgenetakse abi järele. Tihtilugu kujuneb juhtumist seejärel uskumusjutt,  mida räägitakse teistelegi.


KLASSIKALISED MUISTENDID JA NENDE MODERNISATSIOONID

Lood kodukäijatest, kummitustest ja viirastustest vanades mõisahoonetes või kriminaalse taustaga majades ei erine põrmugi varasematest realisatsioonidest. Ootuspäraselt vähe teatakse traditsioonilises folklooris levinud jutte mütoloogiliste olendite kohta. Suureks erandiks on ses suhtes painaja-elamused ning kuradi-jutud, mida on aidanud säilitada perekondlikud kogemused. Kuradi-jutte pole palju, vaid üksikuid nägemusi on tõlgendatud kuradi ilmumisena, leidub ka riismeid paarist klassikalisest muistendist. Muistendid lapsivahetavast, eksitavast, kaarte mängivast jms. kuradist on täiskasvanutegi pärimusest taandunud. Kuradi aktualiseerumist on usutavasti toetanud kirjanduslikud eeskujud ning vahest ka vabakirikute seisukohad. Klassikaliste muistendite hulka kuuluvad põhimõtteliselt ka ehmatusjuttudena kodunenud lood, mille lõpul püütakse kuulajat ootamatu käest haaramise, hääletõstmise või millegi muuga hirmutada. Vanematest lugudest on siiani tuntud Kuldjalaga mees ja Laibasööja (AT 363). Viimase saja aasta jooksul on puu- ja/või kuldjalaga mehe lugude mugandunud ja lühenenud teisendeid arvukalt kirja pandud, kuid põhisüee on siiski säilinud muutumatuna - surnud mees tuleb tagasi nõudma jalga, mida ei pandud talle hauda kaasa või mis on sealt röövitud, et saada kätte kulda, mis sellesse eluajal peideti. Kaasaegsetes juttudes on moderniseeritud tegevuspaik ja tegelased - laibasööja laseb end taksoga surnuaiale sõidutada. Varianditi hoiatab autoraadio juhti varitseva hädaohu eest. Veovahendite ajakohastamisele kummitusjuttudes ja kaasaegsetes mütoloogilise põhikoega lugudes on korduvalt viidatud. A. Ljungström osutab, et auto on talupidajale loomulik ja igapäevastes toimetustes vajalik, seetõttu pole kummaline ka asjaolu, et vaimolendid seda edasiliikumiseks kasutavad (Ljungström 1995: 238). Mootorratast kasutavad kaasaegsed haldjad ka mari pärimuses (Kitkajeva 1990: 39), kutsudes noormehi ja tütarlapsi sõitma, eksitavad nad neid metsa ning kipuvad elu kallale.

Peale liiklusvahendi moderniseerub teinekord ka riietus, võimaldades niimoodi mütoloogilisele olendile turvalise anonüümsuse. Vanemas pärimuses jagunevad üleloomulikud olendid nendeks, kelle riietusest on kohe aimata, et tegemist on võõra (resp. ohtliku) olevusega, ja nendeks, kellele just rõivad tagavad esmapilgul omaksvõtmise. Rootsi sõdalase riietuses haldjad või säravate nööpidega kuues kummitused, kurat jm. on pelguäratavad. Riietuse ja välimuse igapäevasus ja eristamatus teiste omast saadab paljusid üleloomulikuga silmitsi sattumise jutte. Riietus võib üleüldse olla identifitseerimise alus, mis toimib näiteks kodukäija-lugudes - kohatu on kadunule iseloomulikus riietuses. Kaasaegsed kummitused järgivad moodi, nii et sätendav kostüüm ja teksaülikond kuulub loomuldasa elamuse juurde, nagu ka kahtlaselt siniselt säravad hambad (analoogia kuradi-muistenditega?) tantsupartneri juurde.

Üks tüdruk rääkis seda. Magasime seal parajasti, ümberringi oli kottpime, noh siis oli vähe jube ka ikka. See on ka mingi siukene õudusjutt mida tegelikult sündinud ei ole. Ja ei saagi nagu sündida.

Üks tüdruk oli läinud peole. Kõik tantsisid, aga teda keegi ei võtnud millegipärast. Istus seal nurgas ja nukrutses. Vaatas lõpuks, üks pikk poiss tuli tema poole, võttis ta tantsima, aga millegipärast oli tüdrukul kõhe. Vaatas, et poiss nagu poiss ikka, aga kuidagi sellised jõledad hambad on. Imelik, nagu valgus on seal hammaste vahel, siukesed nagu plekist ja jubedad. Tantsisid seal ja ikkagi tüdrukul oli siuke hirm, et midagi on nagu korrast ära.

Lõpuks lõppes pidu ära ja noormees ütles: “Ma saadan su koju!” Tüdruk ei tahtnud, et ta koju saadaks, sest tal oli juba päris suur hirm, et siuke - nii õudselt, nagu hele ja ja sinine ja siuke hirmus kiskjalik naeratus. Aga see tahtis teda saata. Tüdruk pani jooksu, jõudis kabelini. Noormees sai ta kätte.

Järgmine päev ema muretseb, et miks tüdrukut koju ei tule. Läks siis otsima ja vaatab, et tüdruk pikutab tee peal. Vaatab, et mis ta pikutab nüüd, et eluisu on otsas või. Autod võivad tulla ju. Vaatab, et tüdruk nagu tüdruk ikka, aga surnud. Ja ripsmekarvu tal ka ei olnud. (RKM, Mgn II 4129 (59) < Tartu – M.Hiiemäe < R. Hiiemäe (1989))

Peale eespool nimetatute on arvukamalt muistendeid varjusurnutest, hukatud lastest, kihlveo peale surnuaial käimisest, seitsmendast Moosese raamatust, endisaegsetest prohvetitest jpm. Ehkki neistki lugudest enamuse eeljutustajaiks on vanemad või eakaaslased, puuduvad seal enamasti täpsemad koha- ja isikukarakteristikud. Püsivamad on hirmuelamust pakkuvad või humoristliku alatooniga jutud.

Seda lugu kuuldes olin ma 11-aastane. Me läksime sõbrannaga õhtul hilja koju ja siis ta rääkis mulle selle loo.
Üks mees läks mööda vanast majast, kus keegi ei elanud. Äkki kuulis ta majast lapse nuttu. Mees läks maja juurde, seal oli aga väga pime ja ta ei saanud majja sisse minna. Mees võttis taskulambi, aga nii kui ta majja sisenes kustus see ära. Samamoodi oli ka küünlaga. Lõpuks läks mees majja ja pani tiku põlema. Kuid enne, kui tikk kustus, nägi mees väikest last maas nutmas. Lapsel olid seljas läikivad riided. Ta oli veidi sinakas ja nagu läbipaistev. Pärast seda jäi majas kõik vaikseks ja laps oli ka kadunud. (RKM, KP 7, 660-661 (1) < Iisaku - Mailis Riim, s. 1978, Iisaku Kk., 8. kl. (1992))

Üsna lähedased eelmistele on linnamuistendid või linnajutud (urban legend), mis on oma loomult üsna labiilne jutuliik. Näib sõltuvat traditsioonidest, kas lugu liigitatakse muistendite sekka või linnajutuks. Nii on Jan Brunvandti esimeses kogumikus paigutatud tüüp Kurat tantsupeol linnajuttude hulka (Brunvandt 1978: 135–136), ent Eestis on see vana, juba unustusse vajunud muistenditüüp, millest koolilaste õudusjuttude hulgas leidub vaid kaudseid paralleele.

Iga ajajärk näib lisavat linnajuttudele oma huvipunktid: on selleks siis omaaegsed kuuldused NL lõunaosariikides levinud tavast valgeid (resp. eesti) naisi röövida, hirm Pepsi-cola jookide ees, äpardused kolhoosist liha/vasikate varastamisel vms. Sotsiaalsetest pingetest ja alateadlikest hirmudest ajendatud jutud ei püsi repertuaaris kuigi kaua: nad levivad kiiresti ja kaovad kähku käibelt. Selliste hulka kuuluvad ka Teise maailmasõja järgsed jutud hobuselihavorstist ja vabrikutest, kus tehakse inimlihast vorsti, ning mustadest autodest, millega liikusid ringi verevõtjad. Need jutud eeldasid kõneldu tõsist uskumist ning balansseerisid kahtlemise ja uskumise piirimail. Isikuelamusena seveeritakse linnamuistendeid harva, erandiks on Afganistani-jutud ja eespool nimetatud vorstivabrikulood, mida on räägitud nii esimese kui teise astme memoraadina, s.t. enesekohase jutuna või otse kogejalt kuuldud loona. Viimatimainitud narratiividele lõi iselaadse usundilise fooni laiem uskumuslik alus. Arvatavasti polnud Eestis omal ajal koolilast ega täiskasvanut, kes poleks kuulnud vortsivabrikutest ja neid peljanud.

See oli juhtunud peale sõda, kuskil 50. aastatel. Inimesed olid tundnud suurt hirmu tänavatel käies, sest liikusid jutud, et tänavates on augud, millel küll kaaned peal, aga peale astudes need kukuvad alla auku, muidugi koos teekäijaga. Sealt august aga läheb tee edasi lihakombinaati, kus sinust vorsti tehakse. (RKM I 26, 152 < Elva Kk., 14–aastane poiss (1989))

1965. a. juunikuul levis siin äge jutt – juudid sõitvat autodel ringi, kutsuvat nooremaid priskeid inimesi sõitma, uimastavat nad autos, pumpavat verest tühjaks ja viskavat laibad metsa, vere müüvat haiglatele, kus vereülekannet tehakse. Vanakesed hoiatasid nooremaid pereliikmeid, et nad ei läheks tundmatute kutsel autosse. Kui teadlikumad seletasid, et niisugust verd ei osta ükski haigla, leiti uus põhjus: nad määrivat ristiinimeste verega oma ukseaukusid.

Üks naine jutustas, kuidas ta nägi tee ääres autot ja kahte meest, ühel kandiline karp käes ja poole meetri pikkune toru küljes. Mõtles, et on verevõtjad, sõkkus jalgratast, kuidas jõudis, kõik ihukarvad värisesid hirmuga. Pärast sai teada, et mehed tahtsid pärna-– ja vahtrapuudelt mahlaproovi võtta. (RKM II 221, 406/7 (2) < Häädemeeste khk. – M. Mäesalu (1965))


Koolilaste spetsiifilised hirmujutud (vene folkloristikas kasutatakse terminit strašilka) on enamasti nooremale koolieale omased jutud, mis põhinevad muinasjutu vormivõtetel ning vahetavad süeid klassikalise muistendiga. Enamlevinud lugudest käibib tavaliselt kolm erinevat versiooni, millest üks on peategelasele fataalse lõpuga, teises kurjad olendid hävitatakse (või hävitavad nad iseenda) ja kolmandat on põhjust nimetada ka pseudoõudukaks. Viimasel juhul liitub loole absurdne või koomiline lõpp (kolmel õhtul käiakse verd nõudmas, palgatud robot pakub lõpuks verenõudjale klaasitäit kefiiri; kapist nõutakse hirmsa häälega leiba vms. – sinna on unustatud ahvipärdik jpm.). Sageli on mõni neist versioonidest kujundatud efektseks ehmatusjutuks.

Reeglina on õudukad ajatud ja isikutud, neist puuduvad memoraatsed teisendid. Suureks erandiks on lood spiritistlikest seanssidest, vaimude väljakutsumisest taldrikuga või ka vähem tuntud uskumused mängukaartide elustumisest ja nende kallaletungidest lastele. Needki omapärased hirmu– või nö. hoiatusjutud kuuluvad alg- ja keskastme klasside laste pärimusse, ehkki taldrikukeerutamine ja spiritismiharrastused jätkuvad väiksemates rühmitustes keskkoolis, kõrgkoolis ja hiljemgi. Arhiiviandmeile tuginedes näib, et need lood hakkasid Eestis levima 1980. aastatel, Muhlõnin osutab, et Venemaal olid nad tuntud 1970. a. (Muhlõnin 1989: 65). Säärased juud, kus lapsed kirjeldavad kujutletud ohtu, hirmutunnet, hääli uste ja akende taga, koputusi ja põgenemisi, on kohanenud mõnigi kord isikukohasteks.

Meie internaatkoolis kutsuti Puškini vaim välja taldriku abil. See oli nii. Peale klassiõhtut pesid tüdrukud taldrikud puhtaks ja panid kuivama. Neil oli igav ja nad hakksid õudusfilmidest ja tontidest ning vaimudest rääkima. Üks ütles: “Ma tean, kuidas vaime välja kutsuda.” Siis ta rääkis, kuidas saab. Teised ei uskunud ja tahtsid vaadata, kas see on tõsi. Siis nad hakkasid taldrikut keerutama ja Puškini vaimu hüüdma. Ja natukese aja pärast tuli üks vaim nende juurde. Tüdrukud ehmatasid väga ja jooksid kasvataja juurde, kui kasvataja tuli vaatama, oli vaim ära läinud, aga tüdrukud ei julgenud enam magama jääda. Seda rääkis mulle mu internaadi sõber. (RKM, KP 14, 197 (1) < TartuMaarja khk., Tammistu k. - Urmet Kesa, Haapsalu Sanatoorne Internaatkool, 6. kl. (1992))

Ükskord kui me vaime kutsusime rääkis mu sõber mulle, et talle oli tema sõber rääkinud ühte juttu. Poiss pani peegli kummagisse nurka ühe küünla, ise vaatas peeglisse. Tuba oli täitsa pime, valitses haudvaikus. Vaatas peeglisse ja nägi oma surnud vanaisa vaimu tulemas, tal olid valged riided seljas. (RKM, KP 18, 60 (1) < Märjamaa - 8. kl. poiss (1992))

Arvukamalt leidub teisendeid, kus isiku–, koha– ja ajakarakteristikud on ebamäärased. Mõnikord liidetakse hirmutavad üksikasjad ennustamistehnika kirjeldusele. Sellise ülesehitusega jutud meenutavad traditsioonilisi armu– ja ravimaagiast kõnelevaid uskumusjutte ning pikemaid uskumusteateid.

[ Nüdi, nõela ja tähestiku abil ennustamisest.] Kord olevat sellise ennustamise ajal vaim üht tüdrukut kägistama hakkanud. Alles tule süütamise peale lõpetas ära. (Üldiselt pole tarvis tuld kustutada.) (RKM, KP 7, 768/71 < Iisaku – Anu Kiiver, s. 1978 (1992))

Pseudoõudusjuttude või puändiga õudusjuttudena (terminina on kasutatud ka antimuistendit, antijuttu, jutuparoodiat) (Kvideland 1989: 236) kasutatakse peale õudusjutu versioonide veel lühemaid lugusid kodukäijatest ja surnutest jms. Sageli tarvitatakse jutus kolmarvu. Tüüpilised tegelased ja situatsioonid koos intonatsiooni ja muude esituse iseärasustega häälestavad kuulaja õudusjutu stereotüübile. Lõpplahendus mõjub ootamatult, vallandades naeru ja pingelanguse. Säärane on näiteks jututüüp tilkuvast kraanist: pereliikmed kaovad ükshaaval tilkumisheli kuuldes, hommikul läheb perekonna viimane võsu asja uurima ja leiab kõik ülejäänud tilkuvat köögikraani parandamast. Sellises funktsioonis kasutatakse tihti ka anekdoote, millest tuntumaid on kaks. Ühes neist saadab läbi surnuaia minevat naist mees, kes vastab küsimusele, kas ta ei karda, et ta kartis siis, kui veel elas. Järgneva teisendi lõpus viidatakse otsesõnu ehmatamisele.

Ühes kohas oli üks väga õudne surnuaed. Kell 12 üks naine tuli töölt ja pidi läbi surnuaia koju minema. Ta kartis väga, sest oli kottpime. Õnneks nägi ta aga ühte meest. Naine läks mehe juurde ja ütles: “Kas te võiksite minuga koos läbi surnuaia minna. Ma kardan väga.” Mees küsis: “Mida te kardate?” Naine vastas: “Ma kardan luukeresid”.

Siis visatakse kuulajale kasukas peale ja hüütakse koleda häälega: “Mina olengi luukere.”
Seda juttu räägitakse pimedas toas, kui väljas on pime ja aknale on kardinad ette tõmmatud. (RKM, KP 4, 132/3 (4) < Kuusalu khk., Loksa al. – Ethel Makuhhin, s. 1979 (1992))

Memoraadid põhinevad isiklikel või tuttavate ja sugulaste kogemustel, mistõttu neisse suhtutakse tõsisemalt isegi siis, kui säärane juhtum ei haaku kuulaja enda maailmavaatega. 1988. aasta küsitluste ajal torkas silma, et 15-aastased ja vanemad õpilased suhtusid üleloomulikesse juhtumitesse üsna tolerantselt, kuigi neil endil oli harva selletaolisi elamusi olnud. Näiteks aktsepteeriti paari õpilast, kellel oli ebatavalisi võimeid. Teistele oli põnev kogemus ja kõneaine see, et üks neist suutis vaigistada peavalu jms. Tundus, et Tartu Muusikakeskkooli õpilastel oli ebaharilikke kogemusi enam kui tavakooli õppuritel. Keskastme õpilased polnud sarnaste teemade üle reeglina juurelnud ning pidasid neid fantastilisteks väljamõeldisteks. Siiski polnud suhtumine ühene, sest paljud õpilased tunnistasid, et loevad huviga igasuguseid ulme- ja hirmujutte, huvituvad “Paradoks B-s” ilmuvatest lugudest ning peavad tõeväärseteks hingede rändamist ja reinkarnatsiooni, poltergeisti ning meediumitesse puutuvat informatsiooni. Küllalt paljud olid koos vanematega külastanud imearste või kaartidega ennustajaid. Brian Inglis on osutanud, et Inglismaal kasvas telepaatiasse ja paranormaalsetesse võimetesse uskujate arv 1970.-1980. aastatel ootamatult kõrgeks (Inglis 1985: 28). See iseloomustab ilmselt ka nüüdis-Eestit.

Memoraatide jutustamiseks ei vajata avatud kollektiivsust, ühist teadmist ega vastuvõttu. Linda Degh on viidanud, et memoraatide/usundiliste juttude jutustamine toimub täiesti teiste reeglite järgi, misjuures jutustaja vajab ennekõike mõttekaaslasi (Degh 1992: 104 jj.). Seetõttu pole oluline suur kuulajaskond, vaid ikkagi kõigepealt omasugustega kontakti leidmine. Usundiliste juttude vestjatena aktsepteeritakse enam isikuid, kellel on endal erilisi võimeid ja kogemusi (Lysaght 1986: 60). Memoraatides eksponeeritakse hoopis selgemalt usundilisi hoiakuid ja lähedasi suhteid üleloomulikuga. Neile on tunnuslik teatav spontaanne religioonifilosoofia.

Leea Virtanen osutab, et visualisatsioonid taanduvad nüüdisühiskonnas ja asenduvad kuuldeliste kogemustega. Siiski leidub just perekonnapärimuses endiselt lugusid, mis põhinevad millegi või kellegi nägemisel.

Minu vanaisast räägitakse, et ta olla vaimu näinud. Seda kõneles mulle mu vanaema, kui ma noorem olin. Meil Saaremaal, Valjala vallas, Veeriku külas olnud mägi, kus asunud vanasti surnuaed. Tänapäeval kasvab seal ainult kolm suurt puud, mis nutvat suure tuulega. Selle mäe juurest tulnudki mu vanaisa ühel kuumal suvepäeval hobuse ja heinakoormaga. Järsku märganud vanaisa, et talle läheneb valge, vanaaegne auto. See oli üsna lähedal. Vanaisa ajas hobuse maanteekraavi, sest see kartnud hirmsasti autosid. Oodanud vanaisa hulk aega, kuid mingit autot pole olnud. Roninud siis vaatama, ja polnudki. Lähemal uurimisel selgus, et autol polnud kuhugile minna ega võimalust ümber pöörata. Nii ei tea keegi kuhu auto kadunud. Ka hiljem vastutulevatelt inimestelt pärimine ei andnud tulemusi. Keegi lihtsalt polnud niisugust masinat näinud. (RKM, KP 9, 552/4 (7) < Tallinn – R. Keskpaik, s. 1978, Tallinna 7. Kk., 8. kl. (1992))

Kasvanud on prohvetlike unenägude osakaal. Just unes kohtutakse erinevate vaimolenditega, lahkunutega, saadakse olulisi teateid teispoolsusest, sünni–, abielu– ja surmasõnumeid. Unes elatakse üle mitmeid prekognitiivseid situatsioone ja nähakse ette kaaskondsete või koguni riigi saatust puudutavaid sündmusi. Unenägude ja ennustuste täitumisest kirjutasid nii poisid kui tüdrukud, ent viimaseid oli rohkem. Arvatavasti koguti seda suhteliselt varjatud ja isiklikku pärimust varasematel aastatel üldse vähem, mistõttu mulje nende ohtrusest ja tähendusest tänapäeva jutuvestjatele võib olla petlik.

See juhtus 1979. a. septembris. Kuu aega pärast minu isa surma nägi ema unes, et isa tuli talle järele ja kutsus kaasa, ema ütles, et kuhu ma tütre jätan, ei tule ma kuhugi, isa kauples kaua, lõpuks läks üksi minema. Mõned päevad hiljem oli emal avarii, mille tagajärjel ta oli kuu aega töövõimetu. (RKM, KP 39, 65/6 (4b) < Sangaste – V. Gavrikova, s. 1978, Tsirguliina Kk., 8 kl. (1992))

Vahel moodustavad säärased unenäo– ja elamusjutud tsükli, mida jutustatakse nii ükshaaval kui üksteisele järgnevate lugudena.

Ööl vastu isa sünnipäeva nägi ema öösel hirmsat und. Ta nägi, et oli tühi tuba, ema seisis keset tuba. Toal olid ainult seinad. Ei olnud ühtki ust ega akent. Järsku üks hääl ütles emale, et tule kaasa, ema vastu, et ei tule. Emal olid käed risti rinna peal. Järsku hakkas keegi teda kaasa kiskuma, ema pani kõigest jõust vastu, surus kandadega maa või põranda sisse, aga ise juba liikus. Ema sai ühe käe lahti ja tegi risti ette. Seejärel lendasid valged käed minema. Ema ärkas kohe üles ja pani tule põlema: kell oli 03.30. 3. veebruari öösel, vastu 4. veebruari 1980. a. Jõgeva rajoonis Sadalas. See oli viimane kord mingil moel isa unes näha. Enne seda nägi ta sageli isa unes. Ema ei julgenud kaua aega ilma tuleta enam magada. (RKM, KP 39, 166/7 (4c) < Sangaste - V. Gavrikova, s. 1978, Tsirguliina Kk. 8. kl. (1992))

Mitmesuguste telepaatiliste tajumuste ja kogemuste kirjeldusi, eeskätt lähisugulaste poolt kogetuid, leidus koolipärimuse hulgas enim. Tädi/mõni sõpradest või sugulastest kuuleb koputusi ning ta ise/keegi perekonnast sureb; kohatakse surnud sugulast/tuttavat või koolikaaslast, kes on selleks ajaks juba tapetud; surnu annab nõu/lausub midagi; kummitushääli ja nägemusi seostatakse äsjasurnud inimesega; elava inimese teisikut nähakse/kuuldakse koju pöörduvat. Mõnedki neist lugudest on olemuselt stereotüüpsed – viimase saja aasta jooksul on sarnaseid olukordi tulnud ette mitmel pool Eestis ja nad on korduvalt vormunud perekonnapärimuseks ning sattunud ka rahvaluulearhiivi. Selliste hulka kuulub näiteks lugu väikesest vennast, kes oli haiglas suremas. Haigevoodil valvava ema juurde tuleb surnud tädi, kes kinnitab, et ta tuli ainult vaatama. Ema läheb siiski tädi hauale paluma, et see ei viiks last kaasa. Poiss jääb ellu, kuid väike õde sureb.

Silmitsi üleloomulikuga tuleb inimesel vastata küsimusele, kas tegemist on ohtliku situatsiooniga või mitte. Seda edasi jutustades kerkib küsimus, kas nii võis päriselt juhtuda või on tegemist pelgalt fantaseeringuga, kas ülemeelelised olendid ja võimed eksisteerivad või mitte. Laste suulises kommunikatsioonis toimub oma uskumushoiakute täpsustamine kaasvestleja seisukohtade ja kommentaaride abil. Üleloomuliku kontakti kogeja, selle edasijutustaja, esitab mitmeid kaalutlusi ning põhjendusi, miks ta lugu sel viisil tõlgendab. Sagedasti esitatakse kahtlusi või mitmeid seletusvõimalusi. Kuulajal on omakorda võimalik aktiivselt sekkuda ning pärida toimunu üksikasjade ja tõeväärsuse kohta.
R.H.: Mu pinginaaber käis nüüd hiljuti, noh, talvel ikka vast.
M.H.: Sellest on kolm kuud tagasi, kui sa esimest korda rääkisid, eks ju?
R.R.: Jah. Käis seal, Kallastel käis peol. Ja rääkis, et, järgmine päev kohe rääkis mulle, mis tal seal juhtund oli. Et öösel kella üheteist paiku olid läind peole.
M.H.: Mitmekesi siis?
R.H.: Viiekesti. Tema oli, ei kaks tüdrukut ikkagi oli. Kaks tüdrukut, kolm poissi oli, ja läksid peole. Surnuaiast pidid mööda minema paralleelselt nii.
M.H.: Kus see oli siis?
R.H.: Mõnekümne meetri kauguselt. Jah, aga ma ei tea täpselt, kus kohast nad sealt surnuaiast läksid. No ega seal neid vist palju ei olegi. Ja läksid siis ja. Järsku kuulsid siukest hirmsat kriginat ja karjumist. Nagu, nagu inimest tapetaks, kohe elusalt põletataks või midagi siukest. Õudne kisa oli old ja nad olid nagu kohkunult seisma jäänud ja hakanud vaatama, et kust see tuleb. Ja vaatasid - nagu surnuaias midagi alguses valget ja siis vaatasid, et üks vanamutt kargas üle aia ja mingi sillerdav või siuke helkiv kostüüm oli seljas ja hiigelsuur kohver oli käes, ja hakkas nende poole tulema igavese kiirusega. Ja jalad nagu üldse maad ei puutunud, niiviisi mõnekümne sentimeetri kõrgusel tuli maast ja õudse kiirusega. Ja kogu aeg vahtis nende poole. Alguses nagu tal ei oldki see marsruut ja oli niiviisi - ja siis kui ta neid märkas, siis ta hakkas kohe nende poole tulema ja ise hõikas niiviisi sellise õõnsa ja jubeda häälega: “Maria! Maria!”
Ja siis seal olevat juba ammu kummitanud niiviisi. Et üks Maria olevat seal vägivaldselt ära tapetud. Sõrmed ära väänatud ja siis lõpuks ära tapetud ja siis niiviisi vägivaldset surma pätid tapsid ja.
Siis tuligi, Galinal oli päris lähedal olnud juba - minu pinginaabril - ja siis lõpuks üks poiss tõmmas teda: “Mis, sa tahad, et ta su ära viib!” siis panid jooksu, nii kuis jaksasid ja jõudsid klubi juurde. No klubi väga kaugel seal ei olnd ja siis vaatasid tagasi, teda enam nagu ei olnud.
M.H.: Kas sa vahepeal seda ka oled rääkinud, kui sa viimati mulle rääkisid kolm kuud tagasi, siis kui Galina...?
R.H.: Kümme korda vist.
M.H.: Kellele sa oled seda rääkinud siis?
R.H.: Igasugustele. Ühekorra rääkisin Maarja-Magdaleenas ja. Kolmele ja.
M.H.: Ahah, siis tüdrukutele, kui sa käisid külas seal, jah?
R.H.: Jah. Poisse oli kah, kuulas...
M.H.: Kas uskusid ka seda juttu või?
R.H.: Ei nojah, enam-vähem. Klassis me rääkisime kõigile peaaegu. Siis muist olid siukesed Uskumatud Toomad ja muist arvasid ja kartsid ja küsisid ja.
M.H.: A' sina ise?
R.H.: Mina – ma ei usu lihtsalt seda. Mulle peab kohe silme ette tooma, muidu ma ei usu seda. (RKM, Mgn ll 4129 (54) < Tartu l. - Mall Hiiemäe < R. Hiiemäe (1989). Lit.: Mare Kõiva (1991))

Massimeediast inspireeritud jutud jagunevad repodutseerivateks jutustusteks, edasiarendusteks ning vabadeks fabuleeringuteks, mis on töödeldud pärimusepäraseks. Raadio, TV ja kirjanduslike algallikate kaudu vahendub lastele märkimisväärselt jutuainest. Eeliseid jutustamissituatsioonis realiseerumiseks on tuntud õudusfilmidel ja ulmekatel, rahvusvahelise filmifolkloori tegelastel, n. libahuntidel, vampiiridel, tulnukatel. Eesti õpilaspärimusse on sel teel lisandunud vampiiri- ja ufolood. “Dracula”, mida jutustati ümber 1970. aastatel, õhutas muidki vampiirilugusid. Sellest kujunes improvisatsioonide meelisaineid. Vampiirid muutusid vahel omalaadseteks lastehirmutisteks, uskumusolenditeks. Aastate eest keeldus mu hea tuttav kolmanda klassi poiss telgis ööbimisest, sest öösiti liiguvad väljas vampiirid, teadagi verd imedes. Vampiirikartuse klaarimine oli õpetlik mõlemale poolele: mina olin üllatunud, et leidub lapsi, kes usuvad, et Eestimaal leidub selliseid olendeid, ning temale oli uudiseks, et rahvapärimus vampiiridest oli sajandite eest Balkanimaadel levinud ning polnud mujal tuntud.

Populaarseks on kujunenud õudusfilm “Krüger”, lugu inimese sisse tungivast deemonlikust surnust, kes õhutab vallutatud füüsilist peremeest vägivallategudele ja ilgetele tapmistele. Filmi lõpustseenides selgub, et jõletis valdab mitmeid noorukeid. Ringlevad aga ka raadiolood, eriti õhtujuttude ja keskööprogrammide vahendusel kuuldu. Kirjandusteostest pakuvad fabuleerimispinget sajandialguse “Hirmu- ja õudusjuttude”-seeria, spetsiaalsetest kogumikest loetu, Hitchcocki koostatud lühijuttude valimikud. Valikueelistuseks näib hirmu kogemise kõrval olevat ootamatu või puänteeritud lõpp.

Peale otseselt laenatud lugude mõjutab massimeedia pärimust kaudsemalt, soodustades uute uskumusolendite lisandumist ning mõjutades suhtumisi ja hoiakuid. TV ja arvutivõrgu vahendusel tulvab juurde lokaalsete iseärasusteta, levikuareaali minetanud olendeid. Erinevat sorti kuradid, trollid, haldjad, päkapikud, zombid, nõidus ja maagia unifitseeritakse. Vaatajal, kelle taustteadmine oma usundist on puudulik, asendab ja täidab ekraaniusund rahvapärimuse koha. Lapseeas kulub palju aega teleri ees, mistõttu ollakse sõltuvuses kaasaegsetest filmimuinasjuttudest ja –müütidest, mida täiskasvanud adresseerivad nimelt teismelistele. Viimastel kümnenditel TV ja folkloori vahekordi analüüsides on sedastatud, et massimeedia kasutab ja levitab varmalt rahvajutte ning uskumusi. Kirjutav ning kõnelev press soodustab omakorda kõmulugude ja erinevate folklooriliikide ringlemist. Täisealistel organiseerib TV argipäeva, struktureerib kalendriaastat, loob oma sakraalsed aja– ja ruumisuhted. Massimeediauudiseid on liigitatud igapäevariituste hulka ning vaadeldud üleminekuriituse elementidega kombestikuna (Selberg 1993: 211). Noorel vaatajal asendab teleekraan ühte osa vahetust suulisest kommunikatsioonist, nö. vanaisa-vanaema pärimusjutte, mida linnaoludes, kus tavaliselt elab koos üks põlvkond, kuuleb harva. Visualiseeritud mütoloogia, mis on tihti adapteeritud ning autoriseeritud, ühtlustab rahvapärimust maal ja linnas.


KÄBID JA KÄNNUD ehk lõpetuseks

Noorte inimeste usundilised hoiakud kujunevad kaasajal erinevate sotsiaalsete rühmituste ja mõjurite kaastoimel. Perekonnatraditsioonile lisandub koolis, tänaval ja huvialaklubides eakaaslastelt, sõpradelt ning tuttavatelt kuuldu.

Paranormaalsete nähtuste uurijad pole leidnud ühest vastust küsimusele, kas üleloomulikud võimed on pärilikud või mitte, kas “kohtumine tundmatuga” kordub ühtedes peredes sagedamini kui teistes. Enam on leidnud kinnitust asjaolu, et teatavates kindlates paikades midagi tavatut juhtub, teistes aga üldiselt mitte. Vanades (kooli)majades ja internaatides reeglina kummitab. Kui mitte muidu, siis aitavad elavamad õppurid või laste fantaasia sellele kaasa. Koolipärimus osutab, et vanemate vastuvõtlikkus usundilistele elamustele ja nende tõlgendamisviis mõjutab lapsi – see hõlbustab juhtunu aktsepteerimist üleloomulikuna. Tundub, et selliste vanemate lastel on rohkem folkloristidele huvipakkuvaid elamusi ja jutte. Mõistagi on hoopis eriline nende laste pärimus, kelle vanavanemad või vanemad on tuntud imearstid või ennustajad vms. Järgnev näide pärineb mitmest huvitavast juhtumist kirjutanud tüdruku sulest. Isa läks oma isa matustele. Ema oli väikelastega kodus:
[– –] Minu isa ootas väga oma isa koju. Oli juba päris hilja ja minu isa oli juba voodisse läinud. Äkki ta nägi, et tema isa tuli uksest sisse ja võttis palitu seljast.
Minu isa oli väga õnnelik, et isa koju tuli. Ta peitis ennast ruttu teki alla, et isa teda otsima hakkaks. Ta oli teki all päris hulk aega ja siis tuli välja, kuid isa polnud kusagil. Ta küsis siis ema käest, et kas isa ei tulnudki koju. Mispeale ema vastas, et ei tulnud, ta tuleb alles homme koju. (RKM, KP 25, 401 (5)
< Viljandi – R. Hansen, s. 1976. a., Viljandi 4. Kk. 10. kl. (1992))

Ka üldiselt haruldaseks peetavad kollektiivsed kogemused juhtuvad enamasti peredes, kus varemgi on olnud kokkupuuteid teispoolsusega.
[– –] Hommikul söögilauas ema küsis, et kuidas ma täna öösel nii vaikselt väljas käisin. Muidu lähen alati suurte lohvakate sammudega. Ka ema oli öösel neid samme kuulnud. See jäi meile esialgu kõik mõistatuseks.
Paari päeva pärast sõitis ema Tartu, tädi juurde. Siis seal selgus arvatavasti nende sammude tähendus. Just sellel ööl olid tädil haigushood, ta pakkis juba surilinu. Sel ajal oli ta ka minu peale mõelnud. (RKM, KP 25, 399/400 (2)
< Viljandi – R. Hansen, Viljandi 4. Kk. 10. kl. (1992))

Paranähtusi ning ebatavalisi kohtumisi tunnustatakse enamasti alles peale isiklikku kogemust, mis veenab, et sellised juhtumid on võimalikud. Lähemate sõprade ja heade tuttavate suhtes tehakse mööndusi - väidetavas ei kahelda.

Üks osa koolipärimuse hirmujuttudest ja uskumuselamustest on määratletud eaga. Klassikaline koolilaste õudusjutt on vastuvõetav alg- ja keskastmes. Suuremale osale lastest on see eakohane ajaviide, psüühika treening ning turvaline võimalus hirmuelamuste esilekutsumiseks ja nende rahuldamiseks. Väiksem osa pelgab neid jutte ega räägi seetõttu ka edasi.

Improvisatsioonidki kannavad eakohasuse märke: fabuleerimine ufode, vampiiride ja koletiste teemal on nooremate laste ajaviide. Ülejäänud jutud, sealhulgas lood seletamatutest juhtumitest, ei anna sugugi nii avatud informatsiooni rääkija kohta, küll aga jutupärimuse kohta üldse. Siin on tihtilugu käivitajaks ühiskonna seesmised pinged ja hirmud.

Eesti folkloristikas pole usundiliste juttudena aktsepteeritud imearstide ja ennustajate juures käimisest kõnelevaid lugusid. Need väärivad kahtlemata tähelepanu ning legaliseerimist, sest sisaldavad traditsioonilisi teemasid ja rahvajuttudele omaseid tunnuseid. Selliste hulka kuulub silmnähtavalt veel ufoloor.

Elava kommunikatsiooni kõrval on oluline koht passiivselt vastuvõetavatel juttudel, mida loetakse raamatutest, nähakse TV-st ja videokassetidelt, kuuldakse ringhäälingust ja helikassettidelt. Massimeedia vahetu mõju folkloorile vajab kindlasti täiendavat vaatlust.

Arvukate argiuskumuste, surmast– ja saatusest kõnelevate isikujuttude kõrval leidub õpilaspärimuses otse perekonnapärimusest kuuldud rahvapäraseid muistendeid. See äratab lootust, et praegustelt õpilastelt ja ehk koguni nende lastelt on folkloristidel tulevikus võimalik koguda häid rahvajutte. Käesolev kirjatöö üritas liigitada tänapäeva kooliõpilaste hulgas käibivaid jutte, osutada erinevatele jutuliikidele, nende vastastikustele suhetele ja mõnedele mõjustajatele. Pealkirjaks laenatud jutukatkes avas ukse tundmatu (kummitus)olend. Lõpetuseks hoopis traditsioonipärasem kodukäija–lugu.

Meil lähedal külas elas üks vanem naine oma mehega. Nad olid mõlemad kuskil 60-ne aastased. Kui tal mees suri, juhtus järgmine lugu.

Lahkamisel pandi surnu riidesse ja toodi kirstuga koju. Naine pani talle villased sokid jalga, sest ei olnud kuskilt linnast susse saanud. Paari päeva pärast ta siiski sai sussid. Ta võttis surnul sokid jalast ja pani sussid jalga.

Kui mees oli maetud ja möödunud oli kuskil pool aastat, kuulis ta öösel mingit imelikku asja. Tema endise mehe hääl ütles, et miks sa mu sokid jalast ära võtsid, mul nüüd jalad õudsalt külmetavad. Ja selline asi kordus mitmetel-mitmetel öödel.

Seda juttu kuulsin ma 15-ne aastaselt ja oma ema käest. Edasi olen ma seda rääkinud, kui on kummitamistest juttu tulnud. (RKM, KP 14, 491/2
< Räpina – Helene Vassar, s. 1975 (1992))


Kirjandus

Brunvandt, Jan Harold. The Vanishing Hichhiker. American Urban Legends and Their Meaning. New York, 1981.
Dégh, Linda. What kind of people tell legends? - Kvideland, R. (ed.) Folklore Processed in Honour of Lauri Honko on his 60th Birthday 6th March 1992. Studia Fennica folkloristica I. Helsinki, 1992.
Inglis, Brian. The Paranormal. An Encyclopedia of Psychic Phenomena. London, Glasgow, 1985.
Karjus, Irje. Hirmu ja hirmutamisega seotud mängud tänapäeva eesti lastefolklooris. - Oras, J. (toim.) Eksitaja. Pro Folkloristica III. Tartu, 1995.
Kitkajeva, Lidia. Mariiskije bõlitški. Dissertatsija na soiskanije nautšnoi stepeni kandidata filologitšeskih nauk. Tartu, 1990.
Kõiva, M. Schoolchildren horror stories and their supernatural experiences. - Papers of the 10th International Congress of the ISFNR. 4-10th July 1992. Innsbruck, 1995.
Kvideland, Reimund. Stories of Death and the Socialization of Children. - Kvideland, R., Sehmsdorf, K. H. (eds.) Nordic Folklore Recent Studies. Bloomington and Indianapolis, 1989.
Ljungström, Asa. Lambur muutub haihtuvaks hääletajaks. - Hiiemäe, M., Kõiva, M. (toim.) Rahvausund tänapäeval. Tartu, 1995.
Lysaght, Patricia. The Banshee. The Irish Supernatural Death-Messenger. Dublin, 1986.
Muhlõnin, M. Pikovaja dama v russkom detskom folklore. - Mir detstva i traditsjonnaja kultura. Moskva, 1990.
Selberg, Torunn. Folklore and Mass Media. - Anttonen, P., Kvideland, R. (eds.) Nordic Frontiers. Recent Issues in the Study of Modern Traditional Culture in the Nordic Countries. Turku, 1993.